Tiina istus akna all ja sõi mõtlikult õuna. Selles stseenis oli midagi vermeerlikku, vaid naise kastanpruunid juuksed olid tanuga katmata. „Mõtle, kui me võiksime sagedamini kui paar korda aastas nõndaviisi üheskoos videvikku nautida,“ ulmles ta kaaslasi vaadates. „See oleks vahva küll!“ kajas Hugo vastu. „Õigupoolest olen ma mõelnud, et vanaduspõlve tahaks veeta parimas võimalikus seltskonnas. Inimestega, kes sind ei arvusta, vaid aktsepteerivad ja kellel pole sinu suhtes ülemääraseid ootusi.“ Lõuna-Eesti sõpruskond loob Elva lähistele kommuunilaadse elupaiga. Raamat vaatleb, kuidas arenevad sõbra- ja romantilised suhted ning mis sellest kõigest välja tuleb.