"Pardipesakonna viimane poeg erines teistest – ta oli suur ja inetu. Teised taluloomad hakkasid teda pilkama ja pardipoeg põgenes. Karmi talve tänu sõpradele üle elanud, sai temast ühel ilusal päeval kaunis luik.
Raamat on parajalt pisike, seda on hea käes hoida ja paksust papist lehti mõnus keerata.
"
