"Kui Muumipapa saab keset suve kõva külmetuse, veenab Muumimamma teda üles tähendama mälestusi oma tormilisest noorusest. Memuaarides meenutab papa, kuidas ta leitakse muumitrollide leidlastekodu trepilt, aga ka seda, kuidas ta kohtub esimest korda Muumimammaga. Papa kirjutab seikluslikest rännakutest ja uhketest pidudest. Mis sellest, kui ta kohati pisut liialdab, see ainult suurendab koloriiti ja lisab jutustusele hoogu! „Ma ei suuda kunagi küllalt rõhutada ohtu, mis peitub selles, kui mõni su sõber abiellub või hakkab õukonnaleiduriks. Veel eile olite kõik üheskoos lindprii seltskond, seiklejad vennad, kes asuvad jalamaid teele, niipea kui kuskil igavaks läheb, sest valik on nii otsatu, terve maailma kaart ootab ees … … Ja siis pole neil äkitselt enam selle vastu mingit huvi. Nad tahavad soojas elada. Nad kardavad vihmasadu. Nad hakkavad koguma endale suuri asju, mis enam kohvrisse ei mahu. Aga nad räägivad veel ainult pisiasjadest. Nad ei pea enam lugu äkilistest otsustamistest ega tee midagi vastupidi ootustele. Vanasti heiskasid nad purjesid, nüüd nikerdavad veel vaid riiulikesi portselani tarvis.“"