Sõbrannasuhted on traditsiooniliselt perioodilised. Naised saabuvad rütmiliselt üksteise ellu üha uutele ringidele. Järgmisel tasandil. Poolelt silbilt mõistes.
Meestega on lugu magedam. Mõni neist, kes meile lasteaiast või koolist ekslikult komplekti pakiti, võib kogu elu ära rikkuda. Nüüd, 20 aastat hiljem on see paradoks selgeks saanud. Nagu seegi, et ka omale kaasaks saamata Elu Armastus ja Minu Tõeline Mees võib varjutada lihtsalt ja lühidalt öeldes terve elu.
Kätte saamata mehest jääb obsessioon, mis ei lase õnnelik olla. Seda kirjeldab seesinane raamat taas ja veel. Eelmine köide jutustas, et Helena jäi kogu saasta ja pettumuste otsas ikkagi päikesetüdrukuks, Egle jõi end surnuks ning Reti töötas end pärast boheemlikke pahelaineid ühe sellise kontserni võtme-mooriks, mis määrab kogu Eestimaa elu. Praegu Su ees olev köide, mis jutustab Ämblikust ja Vabast enne ja nüüd, julgustab kõiki inetuid naisi – teie saate veel eriti kauniteks tegijateks, kui... Paha saab patu palga ja meie kõigiga võivad juhtuda kõige võimatumad prohmakad ja läbi inetu ilusaks puhkemised.
Poolvillane Malle õilmitseb aga nende õuduseks, kes jälestavad õnnelikke lõppe. Ühesõnaga, siin need sõbrannad Sul nüüd rütmiliselt Su ellu naastes jälle on. Mõistad neid ilmselt poolelt silbilt – ja oled nendega taaskohtumisest masendatud ja rõõmus, üllatunud ja rikastatud. Mina küll olen.