Hasso Krulli esseekogu kõneleb riigist ja rahvast, kujutlusest ja tõelusest, võrdsusest ja askeesist, tontidest ja vanapaganatest, nartsissismist, matriarhaadist ja pedofiiliast, ning muidugi kogukonnast. Nimetu kogukond tuleb alles luua, kuid selle põhivormid on juba olemas. Raamatus on 27 esseed kirjanduse, kunsti, filosoofia ja etnoloogia ainetel, samuti kaks pikemat vestlust Margus Otiga, mis kannavad ühist pealkirja „Taassündiv Eesti“. „Kogukond on olendite põimik ajas ja kohas. Peale inimeste on selles ka muud olendid ja ümbrus. Kogukonda turgutavad müütilise ilma paindolendid, vanapaganad, vembuvanad. Selle varal häälestub kogukond igale olukorrale. See ongi „nimetu kogukond“. Nimetu on taevasmaa algus, kogukond on kõikide ema.“ – Margus Ott „See on põnev, intrigeeriv raamat. Kogukond, anarhia, võrdsus, pärimus, ökoloogia – kõik need ja muudki autorit läbi aegade paelunud teemad on siin värskel kujul olemas. Lugeja saab kaasa mõelda, kas bušmanite tsivilisatsioon võiks meile „antropotseeniga“ toimetulemisel abiks olla. Või kas Pentti Linkola oli tembutav „hüperrealist“? Mis mõttes on Greta Thunberg meie aja konservatiivseim poliitik? Kuidas ühendada Theodor Adorno Jaan Oksaga ja kes on kirjanduse rändhõimlased? Mind on alati võlunud Hasso Krulli kirjutiste poeetiline julgus, originaalsed mõttefiguurid ja stiili inimsõbralik elegants. Ta on üks meie haaravamaid ja tundlikumaid utopistlikke mõtlejaid.“ – Maarja Kangro