Nõmme oli enne Teise maailmasõja algust väljakujunenud linn oma infrastruktuuri ja hästi toimiva omavalitsusega. Siin ei puudunud midagi, mis ühel linnal olema pidi: teater, raadiojaam, ajaleht, muuseum, kaubandus-teenindus ja väiketööstus. Puudus vaid üks – suurtööstus ja sellega kaasnev proletariaat. Nõmme elanike sotsiaalne koosseis ei pakkunud mingit tuge uuele võimule.
See asjaolu saigi meie kodulinnale saatuslikuks pärast 1940 aasta juunipööret. Aga alljärgnevalt kõigest lähemalt.
Nii nagu Eesti Vabariik ei mahtunud ka Nõmme linn uude poliitilisse süsteemi. Ta oli võõrvõimu silmis Eesti mudel, omanike ja isamaalisuse kants, kõige selle sümbol, mis tuli hävitada. Parempoolsus ja tugev isamaaline vaim üritati summutada Nõmme liitmisega tunduvalt proletaarsema Tallinna külge. Nii nagu Eesti liideti tunduvalt proletaarsema Venemaa külge.
Uutes tingimustes oli “Nõmme iseseisvus linnana sama illusoorne kui samaaegne Eesti kodanliku vabariigi iseseisvus riigina”. Nii võtsid situatsiooni kokku nõukogudeaegsed ajaloolased.
Ei ole siis ka imestada, et Nõmme omavalitsuse likvideerimine võeti ette ühe esimese aktsioonina juba mõni nädal peale seadusliku riigikorra kukutamist. Vastav valitsuse otsus ilmus 27. juulil 1940. aastal, kaks päeva hiljem vormistati Nõmme “likvideerimine” ka üleandmisaktiga.
