“Noor-Eesti ja prantsuse vaim” vaatleb kirjandusrühmitust Noor-Eesti lähtuvalt sellest kultuuriparadigmast, mille keskme 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul moodustas prantsuse kultuur. Prantsusmaa nn „ilusa ajajärgu“, Belle Époque´i autoriteet kunstiilmas (lisaks Prantsusmaa poliitilisele autoriteedile kaasaegse demokraatia hällina) oli nii suur, et sealsete kultuurimustrite eeskujuks võtmine sai peaaegu et kohustuslikuks igale enesest lugupidavale kirjanikule või kunstnikule terves Euroopas ja kaugemalgi. Prantsusmaas hakati nägema universaalsete väärtuste kandjat — kuvand, mida selle riigi ideoloogia ja kirjanduselu ka ise igati süvendasid. Noor-Eesti ei olnud siin erand ja pigem olnuks kummaline, kui ta oleks tollasest üleüldisest kunstidiskursusest kõrvale jäänud, seda enam, et rühmituse üks juhtivliikmeid, Johannes Aavik oli hariduselt prantsuse filoloog ja et Eesti tollase kaugema kultuuripiiri moodustas tänapäevase anglofoonse maailma asemel ikkagi just Prantsusmaa. Prantsuse sajandilõpuvaimu võib iseloomustada ka üldmõistega „dekadentsikultuur“. See üliküpsuse ja allakäigu meeleolusid kultiveeriv vaimsus läbis kõiki fin-de-siècle´i kirjandusvoole, kuid oli eriti tugevalt esindatud tollases uues voolus, sümbolismis. Käesolev monograafia vaatlebki lähemalt, mida tegid nooreestlased selle üle-euroopalise kunstidiskursusega ja seda olukorras, kus nende eesmärk oli ühelt poolt rahvuskultuuri edendamine, teiselt poolt noore eesti kultuuri legitimeerimine rahvusüleses kirjandusruumis. Kuigi nooreestlaste eesmärgiks polnud midagi vähemat kui kogu senise kunstist rääkimise viisi asendamine uuega, polnud see uus diskursus siiski läbini modernistlik, vaid jäi seguks kosmopolitismist ja Volksgeist´ist, universalistlikest ja partikularistlikest hoiakutest. Siinne uurimus kaardistab selle segadiskursuse tekkimise dünaamikat, milles kohtuvad kaks omavahel justkui lepitamatut komponenti: ühelt poolt idee kunstist kunsti enese pärast ja teisalt vajadus konstrueerida ja kehtestada eesti rahvuslikku identiteeti.