Ma naudin tohutult P. C. Jersildi kirjutamisstiili. Ta oskab väga lihtsalt ja inimlikult kirjutada keerulistest ja tõsistest asjadest. Ka autori huumori (satiiri?) tunnetus on suurepärane.
Kuigi "Paabeli maja" jääb minu lemmikule ("Elus hing") alla, on see tingitud sellest, et viimane on lihtsalt rohkem minu žanr.
Autor on ka ise arst ning meditsiinisüsteemi põhjalikku tundmist oli raamatust tajuda. Ent see ei olnud tegelikult peamine - oluline oli ikka inimene ning erinevate saatuste põimumine. Ja eeskätt see, kui väikese jälje me tegelikult üksteisele jätame.
Kuigi ma ei ole tänapäeva Eesti haiglaeluga päriselt kursis, usun, et raamatuga annab tõmmata hulganisti paralleele. Ja mitte selle pärast, nagu oleks meie meditsiinisüsteem Rootsi omast 40 aastat maas või et me oma riigi ülesehitamises nii mitmeski asjas rootslastelt eeskuju võtnud oleme. Vaid seetõttu, et inimesed jäävad ikka inimesteks - ka põlvkond hiljem on meie mõtted, tunded, soovid ja unistused samasugused. Tehnika (sh ka meditsiin) võib küll areneda, aga inimloomus on ikka sama.
Üldse avastan vanu (?) raamatuid lugedes, kui vähe on tegelikult muutunud. Armastame küll öelda, et ajad on edasi läinud, aga tegelikult kipub kõik korduma. Ja see on tore - kuidagi turvaline, ma ütleks isegi. Ei teki seda hirmu, et võiks rongist maha jääda või ühel hetkel lootusetult vanaks jääda. :)
***SPOILER***
Ainus küsimus - mis jutus haigla reminditavas osas kokku kukkunud tädikesega? Ilmselt oli see autori taotluslik käik - üks kokku kukkunud vanamutt võibki suures haiglas jääda kahe silma vahele. Kuigi tundub, et abi on mõeldavast kõige lähemal, ei pruugi see tegelikult sugugi nii olla.