Bruno Bettelheim, üks suurimatest muinasjuttude mõju alastest autoriteetidest, ütleb oma raamatus ˮMuinasjuttude võlujõudˮ: ˮMida rohkem ma püüdsin aru saada, miks muinasjutud on nii edukad lapse sisemise elu rikastajad, seda enam ma mõistsin, et muinasjutt paneb last palju sügavamalt tunnetama oma psühholoogilist ja emotsionaalset olemust kui ükskõik milline teine lugemismaterjal.ˮ
Muinasjuttude sirgjooneline ülesehitus võib tunduda täiskasvanule liialt lihtsakoeline, kuid lapse jaoks on lihtsus parim võimalus positiivse tegelasega samastuda. Ehk siis Bruno Bettelheimi järgi pole lapse küsimus ˮKas ma tahan olla hea?ˮ, vaid ˮKelle moodi ma tahan olla?ˮ ja kui muinasjututegelane on väga hea, siis laps otsustab, et ka tema tahab hea olla. Muinasjutud kasvatavad lapsi paremini kui lapsevanemate käsud ja keelud: ˮTee nii!ˮ või ˮÄra tee nii!ˮ
Selles raamatus on iga muinasjutu järel küsimused, mida lapsele võib kodus või lasteaias esitada. Osa küsimustest on kujutlusvõimet ja fantaasiat arendavad, osa probleemile lahendust otsivad. Vastuste leidmine on lapsele huvitav, aidates samas kaasa lapse tunnetus-, sotsiaalsete ja enesekohaste oskuste arengule. Nimetatud oskuste arendamise olulisust 6–7-aastaste laste õpetamisel rõhutab ka koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava.
Selliselt aitab nende juttude lugemine koos järgneva aruteluga lapsel õppida mitmeid asju, nagu arutlevat dialoogi kasutamist; mõistmist, et erinevused nii välimuses kui ka võimetes on loomulik elu osa; oma tunnete väljendamist, teiste tunnete mõistmist ja palju muud.
Lõpetuseks tahan rõhutada Bettelheimi mõtet, et sageli ei ole muinasjuttude mõju tähtsaim osa moraal, vaid muinasjutu kaudu antav sõnum: raskusi saab ja tuleb ületada.