Kaks peret. Vahetatud kodud.
Puhkus, mille nimel surra.
Valgeks lubjatud Itaalia villa on täiuslik. Algul arvasin, et võõras majas suve veeta on imelik, aga nähes abikaasat ja lapsi ääretus basseinis ujumas, hakkan rahunema. Siis leian garderoobisügavusest foto, mis kõik segi paiskab…
Säravad pruunid silmad, kandiline lõug, viltune naeratus. Noor mees, käsi kauni naise piha ümber. Foto on vana ja tuhmunud, aga ma tunneksin ta alati ära. Mees fotol on mu abikaasa.
Aga me pole peret, kellega kodud vahetasime, kunagi kohanud ja mu abikaasa vannub, et ei tunne seda naist. Ta valetab. Vaidleme restoranis õhtusöögil, päike imelises linnas loojumas, ja ta tormab raevunult minema, jättes mind üksi.
Olles lõpuks piisavalt rahunenud, et villasse tagasi minna ja mehele vastu astuda, leian ta kägaras verandapõrandal lebamas… surnuna.
Miks peaks keegi mu abikaasa tapma? Kas ka mina olen ohus? Ja kui hästi ma tegelikult tundsin meest, kellega abiellusin?