Eesti lennundus sai 2010. aastal saja-aastaseks. Esimese mootorlennu toimumisaja poolest (1910. a) ennetab Eesti Uus-Meremaad, Jaapanit, Indiat, Türgit ja Iirimaad nii nagu ka meile lähemaid maid: Soomet, Norrat, Lätit ja Leedut. Raamat tutvustab sel puhul Eesti lennupioneere, nii sõjaväe- kui ka tsiviillendureid, alates neist, kes omandasid lendurikutse tsaariajal, kuni nendeni, kes said Põhjakotka märgi rinda 1940. aastal (1922. a kinnitatud sõjaväelenduri ja -lendurvaatleja kutsemärkide kirjelduses nimetatakse sellel kujutatud, mõõka ja kolmevärvilist kilpi hoidvat kotkast põhjakotkaks). Raamatu andmestik annab ajaloohuvilisele võimaluse kindlaks teha, kes oli kes Eesti lennunduses mis tahes hetkel kuni 1940. aastani, täiendades niiviisi Vello Lääne ja Johannes Tilga koostatud teatmeteost Teise maailmasõja aegsete ja järgsete lendurite kohta. Käesolev elulooline teatmik on mõeldud ka neile, kes tunnevad huvi oma kodukandi või kooli ajaloo vastu, sest need mehed ja naised, kes julgesid asuda sõja- või reisilennukit juhtima ega hoolinud sellest, milliste ohtudega see oli seotud, olid pärit Eesti erinevatest nurkadest. Värvifotodelt saab ka näha lennukeid, millega nad lendasid.