Tõtt-öelda närisin ma end sellest raamatust suure vaevaga läbi...
Teos koosneb kahest osast ning kui esimene osa sai läbi, hakkas kõik justkui otsast peale. Ainult tegevuspaik muutus. Veidi tegevust tekkis alles raamatu viimasel 50 leheküljel.
Lugedes valdas mind suurelt sama emotsioon, nagu Alberto Moravia romaani "Ükskõiksed" lugedes. Ning tõtt-öelda võib ka selle kohta kirjutatud arvustuse siia kopeerida:
See raamat jättis mu täiesti ükskõikseks. Ma ei suutnud ühelegi tegelasele kaasa elada. Mitte keegi ei tekitanud minus sümpaatiat ega antipaatiat. Lihtsalt täiesti ükskõik.
Nagu seebikas, kus isegi näitlejad on mängimisest tüdinenud.
Ilmselt ei ole nii suured tunded ja käitumisnormid ikka minu jaoks. Igav, igav, igav... Väidetavalt küll klassika, ent mind ta võluda ei suutnud.