Esimest korda tegin ma Nero Wolfega tutvust üks 20 aastat tagasi. Tol ajal (kuigi ise napilt kümnene või isegi veel noorem) lugesin ma palju krimkasid ning E. S. Gardner, Christie ja Doyle olid suured lemmikud. Aga Stout ei istunud mulle üldse. Ühe raamatu lugesin läbi ning rohkem pole ma tema teoseid kätte võtnud. Nüüd aga sattus mulle üks Stouti "Öölane" pihku ning otsustasin talle teise võimaluse anda. Peab ütlema, et täitsa mõnus lugemine oli. Ilmselt hindaksin küll madalamalt, kui ootused ei oleks juba niigi madalad olnud. Lahendus oli nõrk ning ka müsteerium ei olnud just suurem asi. Ent tegelaskujud, mis mulle varem midagi ei pakkunud, olid täitsa toredad. Eriti Archie Goodwin. Nii et arvan, et võtan seda kui lihtsalt keskmisest nõrgemat raamatut ning loen lähiajal läbi veel mõne teose, kus Nero Wolfe oma tugitoolis lösutab.