Christie on minu jaoks alati olnud üllatusi täis, katsetav ja mitmekülgne autor. Nii võtsin ka seda raamatut ühe järjekordse Christie katsetusena. Raamatu esimeses pooles ei ole Poirot'd pea-aegu nähagi. Mulle meeldiks mõelda, et Christie tahtis kirjutada olustiku- või lemberomaani, aga kuskilt poole pealt enam ei viitsinud ja tõi Poirot sisse. See ei ole kaugeltki klassikaline Poirot'd romaan ja, nagu juba öeldud, ka Christie teistest romaanidest üsna erinev. Mõnus lugemine on ta aga igal juhul.