Kuigi Estonia hukust on möödas juba üle 25 aasta, on traagilise laevaõnnetuse ümber endiselt palju vastamata küsimusi. Kõik tundmatu ja mõistetamatu tekitab alati ka hulganisti vandenõuteooriaid. Ning kuigi olen üldjuhul nende suhtes ikkagi väga skeptiline, olen ise üsna veendunud, et Estonia puhul on nii mõndagi, mis on otsustatud maha vaikida. Iseasi, kas kurjade kavatsustega või on lihtsalt hooletusest / ebakompetentsusest tekkinud lumepall läinud veerema ja enam seda peatada ei ole õnnestunud. Stefan Torssell ei püstita teooriaid ega püüa (eriti) Estonia hukkumise põhjusi lahti muukida. Selle asemel kirjeldab ta Rootsi riigi käitumist vahetult enne (ja ka pärast) suurõnnetust - mida tehti valesti, mida mätsiti kinni ja mis jäeti üldse tegemata. Analoogse ülesehitusega on ka Drew Wilsoni "Auk: Parvlaeva "Estonia" hukust 28. septembril 1994. a. teise nurga alt". Wilson kirjeldab oma raamatus 1994. (ning lähiaastate) poliitilist olukorda. Miks mõni stsenaarium (näiteks kokkupõrge Vene allveelaevaga) oleks üldse usutav või milline huvi oleks (Rootsi riigil) see kinni mätsida. Kui Wilsoni raamat on hästi argumenteeritud, selge ja põhjalik, siis "Rootsi riigi hukk" seda kahjuks ei ole. Kirjutamisstiil on hüplik - ühel hetkel kirjeldab autor, mis maitsega oli laevatehases joodud kohvi, järgmises lauses toob esile oma hirmu keeruliste arvutuste ees ning ülejärgmises teatab, et X poliitikategelase karjäär sai alguse 20 aastat tagasi, ent tema silmad jätsid siira mulje. Ei saanudki aru, kas tegu peaks olema faktide- või emotsioonikirjelduste raamatuga. Hetkel ei olnud nagu kumbagi... Teisest küljest on muidugi tänuväärne, et sel teemal vaibuda ei lasta - kui mitte karistada, siis õppida on Estonia katastroofist küll. Ent õppida ei ole võimalik, kui suur osa õppematerjalist on kättesaamatu (salastatud, kadunud, kuhugi vassimiste rägastikku mattunud).