Leelo Tungal on lihtsalt meeletult soe ja armas inimene. Olgugi, et raamatu sündmused on tihtipeale tõsised ja kurvad, on need kirja pandud läbi lapse silmade. See lisab neile mingi erilise soojuse ning toob eriti tugevalt välja 50-ndate alguse ning nõukogude korra absurdi.