Ma ei mäleta, kas olen seda lapsena varem lugenud või mitte... Mingi hetk hakkasin seda Ikole (kes tol hetkel oli poolteist ja veidi peale) õhtujutuks lugema. Siis kui Mia (pea-aegu 5) tuli hiljem magama vms. Et nagu poisid loevad poistejutte vms. Raamat kujunes aga nii kaasakiskuvaks, et õhtujutu ajal olime peagi kõik paigale naelutatud. Siis, kui Iris lastele luges läksin mina niisama kuulama. Ja vastupidi. Kuskil taga ajusopis koidab ähmaselt, et lugesin seda ka lapsena ja siis ta mulle väga ei meeldinud. Ilmselt oli seal vähem mõistatusi kui teistes Blomkvisti lugudes. Või oli ta nõrgem, kui muud Lindgreni lood... No mine võta kinni. Praegu ei oska küll väga midagi ette heita. Tore seikluslik lugemine.