Üritasin selle raamatu kätte võtta võrdlemisi puhtalt lehelt. Kui autoril (ja ka suurel hulgal lugejatest) on kirjutatuga isiklik seos, siis tulebki meeled avatuna hoida, ma oletan. Suuri katastroofe, mis puudutavad paljusid inimesi, elavad ju kõik erinevalt läbi. Mida enam ma lugesin, seda enam hakkas mulle tunduma, et inspiratsiooni on saadud Sviatlana Aliaksijeviči raamatust "Tšernobõli palve. Tuleviku kroonika". Ja ma ei eksinudki - järelsõnas tunnistab autor, et on üht-teist sealt laenanud. Ega selles midagi halba ei ole. Tšernobõli tuumajaama plahvatus puudutas väga paljusid inimesi üle kogu maailma. Ning nii võivad ka inimeste lood, kogemused ja tundmused paikkonniti erinevad olla. Kui Aliaksijeviči raamat rääkis vahetult kokku puutunutest (asus tuumajaam ju sisuliselt otse Valgevene piiril), siis Norra paistab ju niivõrd kaugel olevat. Ent jutustusi Norrast ei tulnud - ikkagi nende inimeste lood, kes vahetus läheduses viibisd. Aga - kui "Tšernobõli palve" mõjutas mind üsna tugevalt, siis "Tšernobõli jutustused" ei suutnud pea mingeid emotsioone tekitada. Seetõttu ka võrdlemisi madal hinne - oma peas olen need raamatud lihtsalt samale kaalukausile seadnud. Mulle tundub, et viimati loetud raamat oli liialt ilutsev. Liiga ilukirjanduslik, kui nii tohib öelda. Kui Aliaksijeviči raamat oli selgelt dokumentaalne, siis Storholmeni puhul ma ei saanudki tegelikult aru, kui palju seal oli reaalset ja kui palju fantaasiat. Osa lugusid põhines kindlasti reaalsetel inimestel, aga ilmselt oli üht-teist ka juurde mõeldud. Tšernobõli katastroof on tegelikult üdini inimlik tragöödia. Lihtsate inimeste lihtsad elud, mis ühe hetkega purustatakse. Terved põlvkonnad saavad nähtamatu vaenlase poolt pöördumatult kahjustada. Ja just sellest inimlikkusest & lihtsusest jäi minu jaoks "Tšernobõli jutustustes" vajaka.