Väidetavalt peab Stephen King lemmikloomasurnuaida oma kõige õõvastamaks romaaniks. Ei ole keeruline taibata, miks - see on kõige isiklikum. See jutustab loo, mis oleks võinud väga vabalt juhtuda ka tema enesega (eeldame muidugi, et kõik üleloomulik on ka päriselt võimalik; kuigi ega see tegelikult loo pinge seisukohalt tähtsust ei omagi). See võtab lihtsalt mõned "kui oleksid" ja kallutab kaalukausi teisele poole - ja mängib mõttega, mis OLEKS juhtunud, KUI asjad oleksid läinud veidi teisiti. Tegelikult olen ka mina täpselt selle raamatu sihtgrupp. Ka mul on kass ja kaks last. Tütar vanem ja poeg noorem (küll mõned aastad vanemad, kui raamatu tegelased). Tegelikult on ka minu maja taga mets(atukk) ning ka suur maantee ei ole ülemäära kaugel. Ja peab tunnistama, et mõnda kohta oli tõesti parajalt raske lugeda. Aga... Aga, sellist õõva, nagu mõne teise Kingi teose puhul, ma ei tundnud. Üldiselt naudin ma enim just Kingi kirjutamisstiili. Tema jutustatud lood on (eranditega, loomulikult) võrdlemisi lihtsad ja ebaoriginaalsed. Ei ole neis ootamatuid pöördeid ega üllatavaid käike. Mis need aga nauditavaks muudab, on see, kuidas King oskab pinget kruvida ja õiget õhustikku luua. Nagu anekdootidega, on ka õudusjuttudega - need on naljakad (õudsad) ainult siis, kui osata neid jutustada. Ja seda King kahtlemata oskab. Ometi jäi minu jaoks nagu miskit puudu. Oli hea küll, aga mitte suurepärane. Ehk oli põhjus selles, et raamat osutus Kingi enda jaoks liiga isiklikuks/õõvastavaks ning ta ei julenud vinti nii palju keerata, kui oma teiste raamatute puhul?

Perfektne raamat. Väga lõbus väike kirjatükk