kift

Lugemissoovitus - Mart Sander "Kõhedad muinaslood" Autor: Jüri Kallas Esmaspäev, 06. mai 2019. Mart Sander Kõhedad muinaslood LiteRarity 2019 298 lk Autori illustratsioonid Ilmselt ei vaja Mart Sanderi nimi tutvustamist. Teda teavad kõik – kes laulja või muusikuna, kes telemehena, kes kunstnikuna, kes filmitegijana. Mõned teavad ka kirjanik Mart Sanderit. Mitte et kirjanikuna ta kehvem oleks, kuid lihtsalt on nii, et visuaal-füüsilise kultuuri kandepind on siinmail laiem kui paberile pandud tekstil. „Kõhedad muinaslood“ sisaldavad seitse juttu, mahuks 25–60 taskuformaadis lehekülge. Või nagu autor esitlusel ütles, et nädalajagu lugemist. Tunnistan, et läksin hoogu ja lugesin raamatu läbi suisa kolme õhtuga. Oleks ka kiiremini saanud, aga juttude lugemisega on ikka nii, et tahaks pärast ühe lõpetamist ja järgmise alustamist väikese pausi pidada. Sirutad jalgu ja selga, puhkad pilku, teed tassi kohvi jne. Kuigi jah, eks paar korda läks ka kaks juttu järjest. Oli himu ja hoog oli samuti sees. Mart Sanderi jutud, nii värskes kogus, kui ka varemloetud, on sellised kergelt vanamoelised. Kuigi juttude tegevusaeg ulatub rahvajutulikust muinasajast tänapäeva, toimub enamuse tekstide tegevus siiski XX sajandi esimesel poolel. Pole ka ju kuigi suur saladus, et teise ilmasõja eelne aeg on Mart Sanderi lemmikajastu, et tollane nn kaotatud aeg. Kogumiku „Kõhedad muinaslood“ tekstid kulgevad vaikselt, ajuti ehk isegi uniselt, aga rahuliku pinna all on kirg ja toimub palju. Sageli on tekstidel ka ootamatuid jõnkse sees ja lõpus. Vähemasti minuga juhtus mitu korda, et lugesin teatava uimleva naudinguga ja siis järsku tekkis küsimus, et mis nüüd... lappasin siis lehekülje-kaks tagasi ja leidsin üles selle jõnksu, kus jutt pöördus, või siis lihtsalt midagi olulist toimus. Jutte on loomingu-teemalisi, kas siis geniaalsest viiuldajast (Must kast) või ühest teatritrupist 1856. aasta Revalis (Saatan Robert), aga ka peaaegu krimilugu (Kolmkümmend minutit mõrva) või siis tehingust tumedate jõududega (On teil unistus?). Ülejäänud jutud on suuresti armastuslood, samas kõik sellised omapärased ja pigem vaimsed ja tundelised, kui füüsilised. Eks ikka see teatav vanamoodsus! Samas, ei saaks öelda, et Mart Sanderi jutud võiksid olla mõne tundmatu kahe ilmasõja vahel kirjutanud Euroopa autori looming. Siin-seal viskab ikka sisse midagi sellist, mis teeb neist moodsa, aga teatava perioodi vaimus kirjutatu. Ma ei julge väita, kas ma pimetestis tunneksin ära Mart Sanderi jutu, aga lugedes oli küll pidevalt selline emotsioon, et siin ta teeb nüüd seda ja siin seda. Mingid võtted kordusid ikka jutust juttu – ja see pole üldsegi paha. Positiivsena võiks veel märkida, kuidas Mart Sander hoiab lugu kontrolli all. Näiliselt need jutud kulgevad üsna loiult ja teinekord justkui sihitult, aga juttu lõppedes on selge, et kõik oli lõpu nimel ja polnud siin midagi sihitut. Eks annab tunda autori stsenaristi- ja lavastajakogemus. Kellele seda raamatut siis soovitada? Loomulikult Mart Sanderi ande austajatele, aga neile pole vist vaja, et nemad niigi. Kindlasti võib soovitada kõikidele lühijuttude huvilistele ning võimalikul lugejal ei maksaks ka heituda raamatu tiitellehel olevast määratlusest „fantaasia- ja õudusjutud“, sest päris tüüpiline ulme see pole. Lihtsalt ühed natuke põnevad, kergelt kõhedad, pisut fantastilised ja romantilised lood.

Mart on ju tuntud ka kirjanikuna, tema raamatud on alati põnevad lugemised. Autorihüvitisfondist said tema tema raamatud 2017.a. raamatukogust laenutuste arvu eest suurima summa. 2018.a. laenutuste arv pole veel teada.

Lugesin ühe hingetõmbega läbi, äärmiselt põnev ja sujuv!