Vihmast tilkuval, ja mõnevõrra trööstitul kevadpühapäeval, kui inimesed on viirusrünnaku ähvardusel surutud oma kodudesse karantiini, pole maailmas mitte midagi paremat, kui võtta tass kohvi, ja pugeda hea raamatuga sügavale diivani nurka, et elu sind sealt üles ei leiaks. Lood ses teoses võtavad sind esimesest leheküljest kaasa ja viivad rändama. Ja mitte vaid paikadesse, vaid ka inimestesse, tunnetesse ja mõtetesse. Sa naerad, sa tunned kurbust. Sa niheled oma diivaninurgas soovist tõusta ja minna. Täpselt ei tea ise ka kuhu, aga soovist minna ja elada, näha ja tunda inimesi ning olukordi, paiku ja tundeid. Vähemalt mina tajun sääraseid lugusid lugedes igapäevaelu pealiskaudsust. Et äppidest paistev maailm pole üldse selline maailm, mida ma kogeda tahaks. Ja et see maailm, mida ma endasse püüda tahaks sinna äppi kunagi ei jõuagi. Aga ta on olemas, selles raamatus. Selles kohvikus, mis maailma lõpus asub. Selles ööbussi peldikus, kus paberit ei ole, aga paberihoidjas on ananass. Turul, telgis, mäetipus. Inimeste naeratustes ja lugudes. Kui sa neid lugusid loed, jääb aeg justkui seisma. See on nagu üks päevik Harry Potteris, mis lugeja ülepeakaela enda lugudesse tõmbas. Ja kui sa raamatu ühel hetkel lõpetad ja sulged, tuleb meelde, et tegelikult ei ole maailm nii trööstitu midagi. Paigal püsides läheb kõik lihtsalt meelest.