Ajaloolise Ajakirja 2014. aasta number 2/3 käsitleb Eesti ajaloo küsimusi alates keskajast kuni 20. sajandini. Numbri ingliskeelses avaartiklis uurivad Hannaliis Jaadla ja Martin Klesment imikusuremust Tartus 19. sajandi lõpul, tuginedes luterlike koguduste meetrikaraamatute andmetele. Autorid võrdlevad imikute suremust eesti ja baltisaksa peredes, tuues välja erinevaid tegureid, mis laste ellujäämisvõimalusi mõjutasid. Marge Allandi vaatleb oma artiklis Jüriöö ja võidupüha tähistamist ning laulupidu kui eestlaste kultuurimälu väljendusvorme, võttes erilise tähelepanu alla tule sümboli. Allandi näitab, kuidas kõigi nende rituaalide eesmärgiks on rahvusliku identiteedi tugevdamine. Rahvuse konstrueerimist käsitleb ka Reigo Lokk, kes keskendub Eesti Vabariigi rändepoliitikale pärast taasiseseisvumist. Ivar Leimus tutvustab oma artiklis 1550. aastast pärit dokumenti, mis sisaldab ühest Tallinna abielupaarist järelejäänud vara loetelu, andes nii suurepärase ülevaate tollase linnakodaniku elujärjest. Kaarel Piirimäe tutvustab kolme uuemat uurimust, mis analüüsivad külma sõja lõpu ning Nõukogude Liidu lagunemise põhjuseid. „Väitluse“ rubriigis kritiseerib Olaf Mertelsmann Maie Pihlamäe uurimust Eesti NSV tööstuse ajaloost. Numbri lõpetavad arvustused Eesti ajaloo III köite ning Aadu Musta teose „Siber ja Eesti“ kohta.