Viimaste aastakümnete ühe olulisima ja auhinnatuima angloameerika ulmekirjaniku Jack McDevitti (snd 1935) romaani «Ajarändurid ei sure iial» (Time Travelers Never Die; 2009) aluseks on kirjaniku 1996. aasta samanimeline auhinnatud lühiromaan ja seda peetakse üheks kõige täiuslikumaks ajareisi-teema käsitluseks moodsas ulmes, mis võtab kokku kogu varasema ajarännutekstide korpuse ja selekteerib sellest välja olulisima. McDevitt jätkab tänases ulmes tõepoolest kõige stiilipuhtamalt Asimovi-Clarke’i teadusfantastilist liini. Kui füüsik Michael Shelborne salapäraselt kaob, avastab ta poeg Shel, et ta isa oli valmistanud ajarännuvahendi. Kartes, et ta isa võib olla aega lõksu jäänud, palub Shel oma sõbral lingvist Dave’il teda päästemissioonil saata. Nende reis läbi ajaloo viib nad erinevatesse ajalooperioodidesse ja nad kohtuvad mitmete ajalooliste suurmeestega, alates Churchillist ja Galileist kuni Shakespeare’ini, Leonidaseni ja Sokrateseni. Seejärel aga rikub Shel oma kokkulepet Dave’iga ja külastab tulevikku...