"Inimesed vaatasid meid imelikult. Mõned koguni sülitasid meie peale, kui me kerjasime, ja mina ei saanud mõhkugi aru, mida mina või ema siis valesti olime teinud. Me olime head inimesed, kes polnud kellelegi liiga teinud! Lihtsalt proovisime natuke raha hankida, et me nälga ei sureks." Christiana esimesed eluaastad mööduvad koos ema ja väikevennaga Brasiilia metsades, koobastes ja tänavatel. Tema lapsepõlv on kõike muud kui helge. Ta peab söögi nimel kerjama, magama, kus juhtub ning taluma, et inimesed tema peale sülitavad. Seitsme-aastaselt pannakse Christiana ja tema vend lastekodusse, kust nad varsti adopteeritakse. Uus perekond ootab neid Brasiiliast väga kaugel – Rootsis. Kuigi pärast Rootsi kolimist ümbritseb Christianat turvaline keskkond, pole uue eluga harjumine lihtne, mistõttu võtab ta täiskasvanuna ette teekonna oma lapsepõlve radadele, et taaskohtuda oma emaga ning ühtlasi leida iseennast.