Loone Otsa debüütromaan „Armastus“ pälvis Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistlusel esikoha. Ma ei jõua teda ära imetleda. Kuidas saab yks inimene olla nii sinu ligi, et su syda ja hing, sinu silmad ja pilk ja veel iga su mõte on temast igavesti täidetud, laetud kui allikad voolavast veest? Kes on selle armastuse loonud? Jumal? Kindlasti. See on Jumala säde meie endi sees, jäetud lohutuseks paradiisiaiast, pärandvaraks isakodust pagendatuile ja meie vaimu kinnituseks, et me usk inimesse ja maailma ei raugeks, nähes ymbritsevat kaledust. /../ Kes seda oskab tunda, on õnnistatud ja saab mägesid tõsta ja kui ta oleks helisev vask või kumisev kelluke, kõlaks ta hääl yle kogu maailma ja kuulutaks head. Mida meil on siin ja praegu kohutaval kombel vaja. *** Jaanuar 1942. Saksa okupatsioonivõimud on hävitanud kõik Eestisse jäänud juudid. Kas tõesti kõik? Kõpu metsade taga varjab Tartu ülikooli kasvandik Salme Niilend oma õpingukaaslast Isidor Levinit. Aeg on järjest ohtlikum. Isidorilt nõutakse dokumente. Neid ei ole. Kuid Tartus elab Salme ja Isidori õppejõud ning sõber Uku Masing. Aega saatust muuta on ainult üks päev. Selle päevaga peab Salme jõudma Tartusse ja tagasi, kaasas päästev paberileht. Kolm saatust, kolm jutustajat. Teekond läbi pakase ja meenutuste. Ühe naise tahe ja jõud. Hiiglakogus armastust selle kõigis vormides. *** „Süžeeline rikkus ja autori n-ö käsitöönduslik anne ei ole kogu põhjus, miks see romaan pälvis žürii üksmeelse poolehoiu. Romaani võlu on see, et see räägib tundest, mida pole maailmas kunagi liiga palju – tundest, mida võiks alati olla rohkem. Raamat teeb seda, mida pealkiri lubab: räägib armastusest. Mehe armastusest naise ja naise armastusest mehe vastu, perekonnasisesest armastus, aga ka kirest, sõprusest ja ligimesearmastus selle piibellikus tähenduses ning lõpuks tarkusearmastusestki.“ Andrei Hvostov