Novellikogus „Armastuse hambajäljed“ näeme inimest tema ilus ja valus. Mõnikord on tunne, et selga on saadud tiivad ja kerge armumistunne on kogu aeg peal. Teinekord kraamitakse endast lagedale see kõige viletsam pool, minnakse isiklikuks, lausa vastikuks, lõpuks näib, et inimesest on järel ainult ilma lihaste ja skeletita närvisüsteem, millel puudub ühendus ajuga. Aga isegi siis, kui elu armastus on just uksest välja jalutanud ja talv on tulekul, jääb lootus, et keegi püüab meid kinni. Ja et kusagil on koht, millel on pehmed nurgad ja kus kõik on oodatud.
Urmas Vadilt on varem ilmunud lühiproosakogud „Hing maanteeserval“, „Elu mõttetusest“ ja „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“, romaanid „Kirjad tädi Annele“, „Tagasi Eestisse“, „Neverland“, „Ballettmeister“ ja „Kuu teine pool“ ning hulk näidendeid, teiste seas „Sada grammi taevasina“, „Millest tekivad triibud“ ja „Lasteaed“.