Elas kord vaene puuraidur, kellel oli kaks last: poiss ja tüdruk. Poisi nimi oli Hans ja tüdruku nimi Grete. Perel oli söögist alailma puudus ja kui maad laastas suur nälg, ei suutnud puuraidur enam leivapalakestki pere jaoks lauale tuua. Öösel viskles mees ärevalt voodis, mõtles oma saatusele ja ütles naisele: „Mis meist küll saab? Kuidas saame me toita oma vaeseid lapsi, kui varsti ei ole meil endilgi midagi hamba alla panna?“ „Tead mis, abikaasa,“ vastas naine, kes oli laste võõrasema, „homme varahommikul viime Hansu ja Grete kõige tihedamasse metsa. Seal süütame neile lõkke, anname mõlemale viimase tüki leiba ja läheme ise tööle. Nad ei leia tagasiteed ja meie ei pea enam muretsema, et meil neile kodus süüa anda ei ole.“ Vendade Grimmide muinasjutuklassika