Stockholm 1950. Kas kannatused, ärevus ja hirm saavad sõja lõppedes otsa? Või elavad need kõik edasi, ainult teisel kujul? Ja mis siis, kui tegelikult polegi sõda lõppenud? Sõjapäevil kogetud jubeduste ja tragöödiate järel pealtnäha turvalisse paika jõudnud Kotkaste perele tundus, et viimaks on saabunud hingetõmbehetk. Aga nad ei osanud arvestada olukorraga, mida George Orwell hakkas nimetama külmaks sõjaks. Pealtnäha on Kotkaste jaoks kõik paika loksunud, tegelikult aga pulbitsevad tüüne pinna all erimeelsused, arusaamatused ja konfliktid. Pereliikmed hakkavad üksteisest võõranduma, igaüks neist otsib oma kohta muutunud maailmas. Pereisa töötab nüüd liitlaste heaks ja leiab end taas salasepitsuste võrgust. Tema sakslannast abikaasa peab oma päritolu tõttu töökohal silmitsi seisma varjatud ahistamisega. Lapsed seevastu püüavad toime tulla iseseisvumiskatsetega ning omaenese identiteedi ja jalgealuse leidmisega. Martin Allison Booth (sünd 1954) kasutab oma pereliikmeid ja nende käekäiku pärast Eestist lahkumist 1940. aastal 1950. aastatel Stockholmis reaalselt aset leidnud sündmuste kirjeldamiseks. Tegemist on paeluva kooslusega ühe perekonna loost ja spioonipõnevikust, kus faktid ja fantaasia ühte sulavad. Tulemuseks on ehe ja siiras lugu inimestest, nende tõekspidamistest, katsetest valitsevas kaoses õiget suunda leida. Autori lugu Ma olen Eesti juurtega. Mu ema ja tema perekond – Linnebergid ja Toferid – on valdavalt pärit Tallinnast. „Karu lõksus“ on järg minu 2018. aastal ilmunud raamatule „Hunt metsas“. Selles kirjeldatud sünduste taga on mu perekonna läbielamised paguluses pärast teist maailmasõda, 1950. aastate Stockholmis. Raamat jutustab taas inimestest, kes olid sunnitud taluma suurriikide poliitiliste ambitsioonide tagajärgesid. Sarnaselt sadade tuhandete teiste eestlaste lugudega räägib seegi tavalistest inimestest, kes pidid olukordades, mille üle neil puudus kontroll, tihtipeale tegema võimatuna tunduvaid otsuseid ja elama erakordset elu. Minu vanaisa Bruno Linneberg oli koos vend Kurtiga Eesti mereväeohvitser. Vabadussõja päevil oli ta kadett, kes teenis Eesti laevadel, alguses Lembitul, edasi Lennukil. Hiljem õppis ta Ühendkuningriigis ning teenis Eesti mereväes luureohvitserina. Pärast seda, kui Nõukogude Liit Eesti 1940. aastal okupeeris ja teda ähvardas surma- või väljasaatmisoht, otsis ta võimalust teha koostööd Ühendkuningriigiga. Kuna britid ei nõustunud vastu võtma ta perekonda, pöördus ta sakslaste poole. See oli toona igati loomulik valik, sest nii tema kui ka paljud teised eestlased olid huvitatud sakslastega koostööst (mitte nende heaks töötamisest), kuna sellal olid sakslased Eesti iseseisvuse taastamise kõige tõenäolisemad toetajad. Sakslased võtsid ta vastu koos perekonnaga. Üheks põhjuseks oli kindlasti asjaolu, et Balti riike ja Läänemerd hästi tundva Bruno teadmised olid üliväärtuslikud Venemaale kallaletungiplaani – operatsiooni Barbarossa – seisukohast. Sõja lõppedes rajas ta endale uue elu Stockholmi, kus jätkas oma tööd liitlaste heaks ja 1964. aastal suri.