“Raio Piiroja pole tavaline sell, tema oli platsil hull. Oli heas mõttes hull, kes möllas ringi, tahtmisest tulvil! Kui Raio meeskonda tuli, nägime ja teadsime kõik, et tal pole õiget vutitehnikat. Aga ta kasvas kiiresti, sisemine jõud oli vääramatu. Ning Raio tõestas end juba teises täispikas koondisemängus, Fääri saarte tormilahingus. Raiost sai koondise raudvara, pärast minu lõpetamist kapten.
Temas kui inimeses ei leia isegi lambiga otsides ühtki halba joont. Lihtne ja abivalmis kaaslane, igaks väljakutseks valmis. Nii hakkaja, et tee temaga koos mida iganes, ikka tundub kõik kättesaadav. Kuulsus ei kõiguta teda üldse.”
Nii räägib suve hakul ilmuvas raamatus “Ninamees Raio Piiroja, õhuvõitleja” teine meie vutikuulsus Martin Reim.
Raio ise ütleb nii: “Vutiväljakul sirge seljaga ja püstipäi seistes, Eesti hümni kuulates ja lauldes olen mõistnud, et mängueelne soojendus alles läheneb lõpule. Enese üleskütmine saab viimast lihvi, tajud erilise selgusega, kelle eest ja mille nimel sa kohe koos kümne õlg-õla kõrval seisva kaaslasega võitlema hakkad. Tribüünilt ulatub meeskonnani fännide laul. Kodumaa esindamine on ülim, mida sport suudab pakkuda. Eesti koondislasena end hoida ei saa, ühegi olukorra ees risti ette lüüa pole võimalust ega õigust.”
Teised vaatlevad raamatus Raiot ja tema vaatleb teisi, kangastuvad suured vutilahingud – mäletate, Venemaa sai Lillekülas Eestilt tappa! Selguvad asjaolud, miks kaheksa-aastasel tuli katlamaja korstna otsa ronida ja miks täismehe nina alatasa puruneb. Siinkohal siis peatükk vutisaabastes kirjutatud saagast.
Gunnar Press, raamatu autor
