Huvi kõige üleloomuliku ja müstilise vastu oli Charles Dickensi ajal levinud. Kirjanik ise armastas häid rahvalikke tondilugusid, kus tegutsesid paharetid, muistsete postitõldadega öösiti sõitvad vaimud, inimese ebamaised teisikud ning meeleheite ja kurja kehastused, ent ka tröösti ja lohutust kinkivad väed. Iseäranis meeldisid talle lood, mida oli kombeks jutustada jõulude aegu. Dickensi kui hea vestja esituses toimivad need lood kohati humoorikate, mõnusat gootilikku groteski pakkuvate pajatustena, milles ei puudu ka oma ajale vastav õpetuslik iva. Selles kogumikus on eri aegadel mitmes ajakirjas ja raamatus ilmunud tondilood „Imelik tool“, „Postitõldade vaimud“, „Hullumeelse käsikiri“, „Kuidas paharetid kellamehe varastasid“ jt, samuti üks Dickensi kuulsatest jõulujuttudest „Nõiutud mees ja leping vaimuga“.