Emeriitprofessor Pekka Lilja ja toimetaja Kulle Raig kirjutavad Urho Kekkoneni rollist Eesti ja Soome suhete arengus. Kekkonen tegutses aastakümneid Eesti heaks nii poliitika telgitagustes kui ka eesliinil. Raamatus on rohkesti uut teavet 1920. ja 1930. aastatest, sõdade ajast ja Kekkoneni Eesti-visiidist 1964. aasta märtsis. See visiit avas kahe maa suhetes pärast pikka vaikelu uue ajastu: jälle hakkasid Soome lahel sõitma reisilaevad, aegamööda tihenesid elualade- ja inimestevahelised kontaktid. Eesti ei olnud Kekkonenile kunagi haletsusväärne noorem või väiksem vend, elu tähtsusetu kõrvalliin, vaid püsiv osa tema aatemaailmast. Ka Nõukogude okupatsiooni ajal ei olnud see maa Kekkoneni jaoks punasesse uttu mattunud mõru mälestus, vaid koht, kus hoiti eestlust elus. Selle maa heaks püüdis Kekkonen teha seda, mis neis oludes oli võimalik. Eesti poleks Kekkoneni elus kunagi sellist tähendust omandanud, kui ta ei oleks juba üliõpilaspõlves võtnud sihiks Soome ja Eesti suhte igakülgset tugevdamist. Lisadena on raamatus ära toodud 12.3.1964 Tartu ülikooli aulas peetud president Kekkoneni kuulus kõne ja tema esinemise tekst - Eestis-käigu kokkuvõte - Soome estofiilidele 14.5. 1964. Raamat sisaldab haruldasi pilte, samuti kronoloogilises järgnevuses noppeid meie ühisest ajaloost.