Klassikaline versioon tuntud muinasjutust.
Kaugel ookeanis, kus vesi on sinine ja selge kui kristall, on see ka väga-väga sügav. Merepõhjas ei ole vaid tühi kollane liiv. Ei, seal kasvavad imelised lilled ja taimed, mille lehed ja varred on nii tundlikud, et väikseimgi veevirvendus paneb nad õrnalt hõljuma.
Kõige sügavamas paigas asub merekuninga loss, mille tugevad seinad on tehtud korallidest ja kõrged aknad kuldsest merevaigust. Katus on laotud merekarpidest, mis avanevad ja sulguvad, kui vesi neist üle voolab. See on imeline vaatepilt, sest iga lahtise karbi seest helgib vastu säravvalge pärl.
Kuningal oli seitse imeilusat tütart, kes hakkasid üksteise järel neiuikka jõudma. Nende nahk oli sama sile ja õrn nagu roosi kroonlehed, kuid nagu ka kõigil teistel mereasukatel, ei olnud neil jalgu ja nende keha lõppes kalasabaga. Kogu päeva mängisid õed lossi suurtes saalides või hõljuvate lillede keskel, mis kasvasid lossimüüri taga. Suured merevaigust aknad olid lahti ja kalad ujusid sisse, nii nagu lendavad tuppa pääsukesed, kui aken lahti jätta. Kalad ujusid printsesside juurde, sõid nende peopesast ja lasid end paitada.
