Õhk Inimese suhe õhuga on intiimne: õhk mitte ainult ei ümbritse, vaid läbistab meid iga hingetõmbega, õhk mõjutab meie heaolu ja meie mõjutame õhu koostist. Igas hingetõmbes on segu gaasidest, organismidest ja imepisikestest lenduvatest orgaanilistest ühenditest, näiteks seeneeostest, viirustest, mikroobidest, õietolmust, asbestist, formaldehüüdist. Õhu koostis on taimede eksistentsi jääde, aga ka inimtegevuse tulemus – selle kvaliteedil on majanduslik, poliitiline, keskkonnaõiguslik ja sotsiaalne mõõde. „Kes otsustab, kus haiseb?“ küsib käesoleva numbri hakatuses Andra Aaloe (lk 6). Õhk ja selle koostis puudutavad kõiki ruumivaldkondi nii mikro- kui ka makrotasandil. Õhukvaliteeti mõjutavad otseselt linnaplaneerijate strateegilised otsused näiteks veepuhastusjaamade ja magistraalide paiknemise, aga ka hoonete kõrguse ja maapinna täisehitamise ulatuse kohta. Maastikuarhitektide lobi- ja projekteerimistöö soodustab selliste väliruumide loomist, mis hoiavad eriti just tihedas linnaruumis õhku hingamisväärsena (lk 20). Nende väliruumide igikestev loomisprotsess toimub mitmeliigilises koostöös, nagu kirjeldab Ella Prokkola (lk 34). Hoonete ehitamiseks ja majandamiseks paiskame õhku aineid ja osakesi. Hoone põhjalik keskkonnast isoleerimine aitab kütmise ja jahutamisega seotud energiakulu ja seega süsinikujälge vähemalt mõneks ajaks kontrolli all hoida. Kuid nagu kirjutab Frans Saraste, toob ainult hoone energiatõhususele keskendumine laiemas pildis kaasa raiskavad praktikad, nagu lühikese elueaga komposiitkonstruktsioonide kasutamise – sooja hoidvaid õhumulle suletakse mürgistesse ja biolagunematutesse materjalidesse (lk 46). „Mitmekihiliste seinasõlmede asemel on paljud arhitektid hakanud pilku pöörama monoliitsete lahenduste poole,“ kirjutab Leonard Ma hiljuti Helsingis valmis saanud lisasoojustuseta tellisseintega kortermaja kohta (lk 54). See on vaid üks näide varasemast, ökoloogiaga otseselt tegelevast arhitektuurist õppimisest ja selle võtete taas kasutusele võtmisest, mille ümber kulgeb ka vestlus Roland Reemaa ja Eva Guseli vahel (lk 68). Õhuvoolude kontrollimise viisides avaldub arhitektuuri suhe end ümbritseva keskkonnaga. Niisiis küsimegi käesolevas numbris: kuidas su maja hingab? Laura Linsi, peatoimetaja Madli Kaljuste, toimetaja ENG Estonian Architectural Review Maja, 4-2024 (No. 118) Air We humans have an intimate connection to air: not only does it surround us, but it also permeates us with every breath we take; it affects our well-being while we affect its composition. Every breath of air contains gases, organisms, and tiny volatile organic compounds, such as fungal spores, viruses, microbes, pollen, asbestos, and formaldehyde. The composition of air is a residue of plant life but also a product of human activity — air quality has economic, political, environmental, and social dimensions. ‘Who gets to decide whose home will stink?’ asks Andra Aaloe in the outset for this issue (p. 6). Air and its composition concern every field of spatial design, both at the micro and macro levels. Air quality is directly affected by the strategic decisions of urban planners, such as those about the placement of water treatment plants and traffic arteries, but also those that concern building heights and the extent of built-up area. Lobbying and design work by landscape architects foster the creation of outdoor spaces that help to keep air breathable, especially in dense urban areas (p. 20). The everlasting process of creating such outdoor spaces consists in multispecies collaboration, as described by Ella Prokkola (p. 34). As we build and operate our buildings, we release substances and particles into the air. Insulating a building thoroughly from its environment helps to keep the heating and cooling-related energy consumption and hence its operational carbon footprint under control. But, as Frans Saraste notes, focusing narrowly on the building’s energy efficiency leads to wasteful practices in the bigger picture, such as the use of short-lived composite materials — insulating air bubbles are enclosed in toxic and non-biodegradable materials (p. 46). ‘In place of these multi-layered wall assemblies, many architects have started looking at monolithic assemblies,’ writes Leonard Ma regarding a brick-walled apartment building recently completed in Helsinki that forgoes any additional insulation (p. 54). This is but one example of learning from and reintroducing techniques of earlier architecture that used to deal with ecology more directly—a practice that is the focus of the discussion between Roland Reemaa and Eva Gusel (p. 68). The way in which airflows are controlled reveals how a built space relates to its surrounding environment. Hence, in this issue we ask: how does your house breathe? Laura Linsi, Editor-in-chief Madli Kaljuste, Editor