Eesti arhitektuuriajakiri Maja / kevad 2020 (nr 100) Sisukord: • Kuhu on kadunud teooriapõhine arhitektuur? Eesti arhitektuuri oleviku üle arutlevad Kaja Pae kutsel Andres Sevtsuk ja Maroš Krivý • Unistus linnast. Peterburi „kohavaimu“ analüüsib Vladimir Frolov • Väike superjõud. Soome arhitektuuri hetkeseisust annab ülevaate Tarja Nurmi • Kultuuriobjektituju. Läti ruumikunstist kõneleb Evelina Ozola • Arhitektuuriajakirjanduse kriitilist utopismi avab Jaak Tomberg • Fotograafiline projekt. Johan Tali küsimusele „Mis on pildil oluline?“ vastavad Tõnu Tunnel, Ott Kadarik, Paco Ulman ja Paul Kuimet • 100 numbrit kriitilist arhitektuuridiskussiooni. MAJA peatoimetajate Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Paega vestleb Andres Kurg • Peegel. Jüri Soolepi, Pärtel-Peeter Pere ning teiste lugejate peegeldusi MAJAle püüdis Kaja Pae Maja on jõudnud 100. numbrini. Ajakiri alustas tormilistel 90ndatel, täpsemalt 1994. aastal, kannustatuna pisikese ringi arhitektide – Ado Eigi, Enn Rajasaare ja Kalle Vellevoo – soovist tutvustada valminud Eesti arhitektuuri. Enam kui veerandsaja aastaga on ajakirja juures muutunud palju – nii materjali suunitlus, väljaandja kui ka rahastusmudel. Säilinud on aga Maja fluidum, milleks on arhitektuuri distsipliini kui unikaalse teadmiste ja oskuste kogumi vahendamine. Arhitektuuriteadmuse mitmekesisust väljendab suurepäraselt eesti sõna ehituskunst – särisemine ratsionaalse ja loomingulise, ainelise ja kogemusliku, mateeria ja kiirguse kohtumivööndis. Maja ilmumise jooksul on Eesti arhitektuur ja ruumikultuur muutunud samavõrra maruliselt kui Eesti ühiskond. See otsingulisus peegeldub ka Majade aastakäikude lõigetes – kord on selgemini tajutav Maja opositsioonilisus, mis suhestub kriitiliselt ehitusbuumiga ja vaatab rohkem teooria poole; kord sumedam kaasavõnkumine, dialoogilisus ja ülesehitav hoiak. Kultuuriajakiri – ja Maja on kahtlemata alati mõistnud arhitektuuri kui ruumikunsti – ei ole ainult peegeldav ja kaardistav, vaid ka kujustav, käimalükkav, uut otsiv. Selle sisemise ambitsioonita ei oleks ükski kultuuriajakiri võimalik. Seega joonistub siit välja teine paarsus, mis Maja ergu hoiab – olla dialoogis ja vahendav ning alles õppida rääkima, kombata teistsuguse keele võimalikkust. Arhitektuuriloome protsessis kasutatakse arvukalt meediume – makette, visandeid, jooniseid, diagramme, brikolaaže, digitaalseid vahendeid. Erinevad meediumid aitavad välja joonistada sama küsimuse erinevaid tahke. Pärast hoone valmimist vahendatakse ehitist kas foto või sõnalise kirjelduse kaudu, mis võivad omakorda välja tuua ootamatuid perspektiive, nii et arhitektuuriteos hakkab elama vahendatud elu. Uurime lähemalt arhitektuurifotograafia ja arhitektuurikirjutiste hetkeseisu ning reflekteerime Maja muutumise ja arhitektuuriajakirja rolli üle. Rõõmustava verstaposti puhul on Majale külla palutud naabrid – Läti, Soome ja Venemaa arhitektuurikriitikud räägivad viimaste aastate kõnetavamast arhitektuurist ja suundumustest oma koduriikide ruumikunsti vallas. Muidugi on siia kõrvale seatud ka ülevaade Eestist. See pisut ebaharilikum riikide kooslus, mis ei lähtu kultuurilise või ajaloolise ühisnimetaja otsimisest, ongi kannustatud esialgsest intuitiivsest muljest, kui erinev on selle piirkonna naabrite esteetiline keel ja kui erinevalt selle küllusliku fooni paistel tegutsetakse. Ehkki pärandid on erinevad – Soome jõuline arhitektuuritraditsioon ja tähelepanelikkus avalike hoonete projekteerimisel, Peterburi asutamine justkui mütoloogiline akt, mis linna kohavaimu määrab, Läti kultuuriobjekti-kesksus ja rahvastiku kahanemine –, leiavad kriitikud ka sarnaseid teemasid, tõstatades näiteks küsimuse, miks on nii vähe tähelepanu eluasemel, linnas elamise viisidel ja suuremat sotsiaalset võrdsust võimaldava ruumi mõtestamisel. Mida kõike veel naabrite kõrvutus välja toob, jäägu lugeja avastada!