Eesti õigekeel

Õigekeelsusõpiku koostamise tingis eluline vajadus, sest hea väljendusoskus on tarvilik igale õpilasele, eriti abiturientidele, kes lõpueksameiks valmistuvad, aga ka teistele, kes mahukamaid kirjatöid koostavad. Ollakse hädas sellega, et pole kohta, kust kirjutatu õigekeelsust kontrollida. Reeglid on eri allikates hajali ja vajaliku leidmine tülikas ning võtab palju aega. Õpikus on püütud materjal esitada nii, et otsitu oleks kergesti kättesaadav ning et skeemid-tabelid aitaksid tabada kõige olulisemat.
Õpilastööd annavad tunnistust sellest, et on raskusi oma mõtete sõnastamisega ja ilmselt ei pöörata vajalikku tähelepanu lauseehitusele. Õpik sisaldab palju näiteid saamatust keelekasutusest, kõrvutab väära ja õiget ning viitab paralleel- ja valikuvõimalustele.
Esmakordselt on ulatuslikumalt käsitletud õigehääldust. Haritud inimese keeleoskus avaldub ka kõnekultuuris. Eeskätt on see õpiku osa vajalik kõigile avaliku elu tegelastele, diktoritele ning teistele, kes kõnelemisega leiba teenivad.
Raamatu koostamisel on kasutatud paljusid õigekeelsusallikaid, alates ÕS-ist ja Mati Erelti, Tiiu Erelti ning Kristiina Rossi „Eesti keele käsiraamatust” ja lõpetades keelekorraldajate otsuste ning soovitustega, mis on avaldatud ajakirjanduses. Seega on õpikus väga paljude keeleinimeste töövilja. Teisiti poleks koostamine olnud võimalik.