20. sajandi lõpus toimusid nii meresõidus kui ka tuletornide töös pöördelised muudatused. Laevu hakati põhiliselt juhtima satelliitnavigatsiooni abil ja tuletornides võeti kasutusele täisautomaatne tuletehnoloogia. Aastatuhande vahetuseks oli juba suur osa tuletorne moderniseeritud ja meeskonnad vallandatud.
Muinsuskaitsjana pidas autor oma kohustuseks fikseerida toimunud muudatused tuletornides ja kajastada see raamatus.
Juba kaugel keskajal tuli kaubavahetuse arenedes hakata meresõiduohutust kindlustama. Meremärkidel on selles oma kindel ülesanne. Öisel meresõidul on olulist osa etendanud sajandeid tuletornid. Tuletornide tekkeloost ja ülesandest arusaamiseks on raamatus kirjeldatud meresõidu ajalugu ja navigatsiooni-vahendeid.
Eraldi peatükkides on püütud lugejale anda ülevaadet tuletornide ehitusest ja tehnoloogiast, tuletehnika arengust läbi aastasadade.
Enam tähelepanu on raamatus pööratud inimese osale tuletornide töös. Tuletornid koos ümbritsevate ehitistega moodustasid tulejaama, kus elas ja töötas ööpäevaringselt meeskond. Meeskonnal oli lisaks tule hoidmisele ka lisaülesanded. Tuletornide juures asusid sageli sidepostid, ilmajaamad, päästejaamad, lootsijaamad, udusireenid, raadiomajakad.
Meresõitjate saatus sõltus tihti just tuletornis teenivatest inimestest, nende oskustest ja kohusetundest. Tuletornide meeskonnad alustasid kauges minevikus lahtise tulega ja on jõudnud tänapäeval kompuutri taha, et kontrollida kaugetel randadel üksinduses oma ülesannet täitvaid pimeduses vilkuvaid meremärke.
Raamatus on esile toodud tuletornide kui merekultuuripärandi tähtsus.
Raamatu mahukas lisas, meremärkide andmekogus on antud mööda Eesti rannajoont liikudes ülevaade enamikust ajaloolistest meremärkidest, koos daatumite, funktsiooni ja kirjeldusega.
Tuletornide ülesande ja asukoha selgitamiseks on raamatule lisatud väljavõtted ajaloolistest ja tänapäeva merekaartidest.
Raamatu lõpus on viited kasutatud allikatele, merenduslike mõistete selgitused, reg