Raivo veetis 32 aastat oma elust vanglas ja seal vaid kinnistus arusaam selle kohta, et ka kirjutamata reeglid on täitmiseks ja sõna maksab. Maksavad kokkulepped, ka need, mis pole paberile pandud. On olemas ühiskondlikud lepped ja pole tähtis, kui suur on see ühiskond, kes just sellise eluhoiaku on võtnud. Raske pole sageli niivõrd füüsiliselt, kuivõrd vaimselt sulanduda uuesti maailmas, kus kõik on otsekui vastupidi – lubadustest pole vaja kinni pidada, varastad kellegi paljaks ja vastust ei pea hea advokaadi või vajalike sidemete olemasolul üldse kandma, omaenda ja kaaslaste au eest seista ei tohi. Bürokraatia on masin ja ametnik on tõlk, kõik on suhteline ning täna nii ja homme on naa – kõik noogutavad üldisele põhimõttelagedusele tuttavlikult kaasa ja seda Calderon de la Barca „Suurt Maailmateatrit“ ei mäleta enam keegi.
Raamatus pole ei lunastus ega selgitus, vaid lihtsalt kirjeldus reaalselt sellisena, nagu seda nägi meie peategelane.