KAOTATUD SIDEMED TEINE VÕIMALUS ARMASTADA Rohesilmsele lembelinnule: Me kohtusime viisteist aastat tagasi sel päeval, mil viisin oma asjad New Yorgi ülikooli ühikatuppa, mis oli Seenioride Majas Sinu oma kõrval. Sa nimetasid meid lähedasteks sõpradeks. Mulle meeldib mõelda, et see tähendas midagi rohkemat. Me ei elanud muust kui põnevusest leida end muusika (Sina olid vaimustuses Jeff Buckleyst), fotograafia (mina ei suutnud lakata Sind pildistamast), Washington Square Parkis kolamise ja kõigi nende imelike asjade kaudu, mida tegime, et raha teenida. Sel aastal sain ma enda kohta rohkem teada kui kunagi varem. Ometi miskipärast see kõik lagunes. Me kaotasime kontakti suvel pärast lõpetamist, kui mina läksin Lõuna-Ameerikasse National Geographicu juurde tööle. Kui tagasi tulin, olid Sa läinud. Ma mõtlen ikka veel, kas ma käisin Sulle pärast pulmi liiga palju peale... Ma ei näinud Sind uuesti enne kui kuu aega tagasi. Oli kolmapäev. Sa kõigutasid end kontsadel, hoides tasakaalu metrooplatvormi jämedal kollasel joonel, ja ootasid F-rongi. Ma ei teadnud, et see oled Sina, kuni oli liiga hilja ja Sa olid läinud. Jälle. Sa ütlesid mu nime, ma nägin seda Su huultelt. Ma püüdsin tahtejõuga rongi peatada, lihtsalt et tere öelda. Pärast Sinu nägemist tulid mulle meelde kõik noorpõlve tunded ja mälestused ning nüüd olen veetnud suurema osa kuust mõeldes, millist elu Sa elad. Ma võin vabalt olla täiesti hulluks läinud, aga kas Sa tahaksid minuga ühe dringi teha ja viimasest viieteistkümnest aastast rääkida?