"Tunnustatud kunstniku David Plunkerti detailirohkete ja grotesksete piltidega raamat on välja antud, tähistamaks Mary Shelley „Frankensteini“ 1818. aastal ilmunud originaalversiooni 200. aastapäeva.
Romaanist „Frankenstein ehk Moodne Prometheus“ on kujunenud tõeline õudusklassika. See räägib loo noorest Victor Frankensteinist, kes loob ebatavalise teaduseksperimendi käigus hirmsa, kuid samas aruka koletise. Koletis, pettudes teda ümbritsevas maailmas, tahab kätte maksta oma loojale, keda peab enda kannatuste põhjustajaks. Algab lõputut ebaõnne täis teekond …
Ajaproovile vastu pidanud teos kannab edasi ideed, et kõik koletised pole sündinud koletistena ning et oma tegude eest tuleb vastutust võtta.
"
Kas see tänapäeval enam just õuduslugu on, ent mitmetahuline ja põnev lugemine kindlasti.
Küsimus, kumb on tegelikult koletis - kas Victor Frankenstein või tema loodud olend - jääb ilmselt mõneks ajaks kummitama. Ühest küljest on mul kergem kaasa tunda koletisele. Ent nagu õnnetu lapsepõlv ei õigusta massimõrvari tegevust, ei saa ka deemonit täiesti puhtaks pesta. Frankensteinil ei ole aga oma õigustuseks suurt midagi öelda - luua eluvorm ja see siis kohe ka mõtlematult hüljata on põhjendamatu tuisupäisus.
Olles hiljuti lugenud ka Tarzanit, oli väga huvitav võrrelda kahe olendi arenemist ja kohanemist tänapäeva maailmaga. Kuidas õpiti rääkima, kirjutama, maailma tunnetama... Tarzani kujunemislugu on ses osas põhjalikum ja nauditavam (kui muidugi see va autojuhtimisoskus välja arvata; aga võib-olla ei saa ma sellest lihtsalt aru, kuna mul pole endal lube).
Nauditav ja mõneti muigamapanev on lugeda ka suurejoonelist ja viisakat dialoogi. Isegi Frankensteini koletis puistas suust lausa lillebukette.
Ja kes veel ei teadnud - Mary Shelley oli 19, kui ta Frankensteini loo paberile pani.