Grupiportree daamiga eesti kirjanduse interjööris: selle raamatu žanr, mis ühendab endas samaaegselt bibliograafilist ja uurimuslikku tehnikat, on pärit sügavast minevikust, Plutarchose ajast. Kuid autoril on ka kaasaegsem õpetaja – Juri Lotman oma Tartu Ülikooli ja filoloogilise koolkonnaga.
Autori tähelepanu keskmes on eesti kirjanduse tooniandjad, preestrinnad – Lydia Koidula kui Eesti luuletaeva koidupuna, Marie Under, kelle talenti iseloomustavad tunnete selgus, mõttelend ja kujundlikkus, Betti Alver ja Debora Vaarandi, kes „deklareerisid, et luule on eksistentsiaalne kokkupuude tõega“ (R. Veidemann).
Viivi Luik, Tiia Toomet, Maimu Berg, Lilli Promet, Ellen Niit, Aino Pervik, Aimée Beekman – nende looming kuulub erinevatesse žanridesse ja stiilidesse, kuid loominguliste isiksustena järgivad nad sisemist käsku rääkida tõde, kaitsta tõde, püüelda kauni poole.
Autor avab oma kangelannade elulugusid kui süžeed, mis on närvikiuna ühendatud Ajaloo enda dramaatiliste kollisioonidega. Boriss Tuch jälgib eesti kirjanduse viimase poolsajandi kujunemist oma kangelannade elulugudele toetudes, määratleb kangelannade koha rahvuskultuuris ja Euroopa kirjanduselus (näiteks on ainuüksi Ellen Niidu teoseid tõlgitud 24 keelde).
