Annaliis Madli Sükijaineni „Häbelik“ on autobiograafiline jutustus, milles ta kirjutab avameelselt ja ausalt oma keerulisest minevikust, vaimse tervise probleemidest ja teekonnast tervema inimeseni.
Taas hirm. Kuidas sa selgitad võõrale inimesele, et tunned end iga päev niivõrd katkisena ega oska inimesena eksisteerida? Mul puuduvad motivatsioon ja sära. Vahel sooviksin lihtsalt lebada ja mitte midagi teha, sest siis ei taha keegi mu käest midagi ja ma ei pea mängima, et mul on kõik korras. Selle carefree ja lõbusa fassaadi üleval hoidmine on täiskohaga töö... Me ei tea kunagi, mis võib peituda malbe naeratuse taga. Inimestel on komme näidata alati häid külgi, öelda pigem, et kõik on hästi, ja liikuda kiirelt edasi. Aga mis siis, kui lõpuks enam ei jõua öelda, et kõik on korras, sest ruum, kuhu suruda seda kõike, mida tunda ja näha ei taha, on pilgeni täis? See raamat siin on aus ja siiras pilguheit minu sisemaailma sasipuntrasse. Kirjutan sellest, kuidas olen aastate jooksul sügava sisemise töö ja analüüsi tulemusena hakanud mõistma iseenda sisemist kuristikku. Iseenda kõiki tahke, ilusaid ja koledaid, päästes valla meeletus koguses valu ja kurbust, ning avades vaikselt, väga vaikselt otsekui kevadesse võrsuv maikelluke oma hella südame ja hääle iseendale ja maailmale.
