Hilised sirelid

HILISED SIRELID End jälle peites sirelpõõsa villu – laps – keha nõnda õrn, nii väga kõhna –, ma kohe lipsan oma ajapillu, hingates sisse õite sulnist lõhna. Nüüd vähe on veel järel silmapilke, kus ununeb, et jääme vanaks kätte. Nii harva vilgub mälestusevilke, kus lapsepõlv taas avab elu lätte. Maailm on õhus õitest valge-lilla ning hoovab-lõhnab sirelite valgust. Ja pole teada, kuis siit pääsed. Millal? Kas suudad hakatada elusse uut algust? Ja sirelite uimastavas lõhnas kõik algused on violetselt peidus. Mu minevikus sulnis, õrnas, kõhnas neid juba ammu kuskil leidus.