Karl Ristikivi (1912–1977) loomingut peetakse eesti romaanikirjanduse ülimaks tipuks. „Hingede öö” (1953) on kolmeosaline, meeleolult sünge ja huumorivaba. Esimeses osas – „Surnud mehe maja” – satub minategelane uusaastaööl salapärasesse suurlinnamajja, ekseldes selle lugematutes ruumides ja keerdkäikudes. Ta kohtub maja asukatega ja vestleb nendega inimelu mõtet puudutavatel teemadel. Kolmandas osas – „Seitse tunnistajat” – viibib minategelane kohtus, kus teda süüdistatakse mitmes patus. Nende kahe osa vahel paikneb „Kiri proua Agnes Rohumaale”, milles autor selgitab oma kirjutamispõhimõtteid.
Läänemaal Paadrema vallas taluteenija pojana sündinud Karl Ristikivi sai keskhariduse Tallinnas, õppis alates 1936. aastast Tartu ülikoolis geograafiat ja lõpetas selle 1942. aastal cum laude. Seejärel töötas ta ülikooli majandusgeograafia instituudis ja 1943 põgenes Soome, kus oli Eesti Büroo asjaajaja. Alates 1944. aastast elas ta Rootsis. Kirjanduslikku tegevust alustas Ristikivi juba üliõpilasena kodumaal, kus ilmusid ka ta esimesed romaanid, kuid suurem osa kirjandusloomingut jäi pagulasaastaisse.
„Hingede öö” oli Ristikivile väga isiklik teos. Ta kirjutas selle kui pagulane, kelle kodutee lõikas läbi Eestit tabanud okupatsioon. Romaani minategelane on koduta eestlane, kes eksleb võõras majas nagu 20. sajandi keskpaiga jäigas ja rangete seisusepiiridega Rootsi ühiskonnas. Majas, kuhu minategelane satub, on nähtud ka võrdpilti kogu Euroopa ummikule pärast Teist maailmasõda ja inimese eksirännakuile elulabürindis. Sellisena on Ristikivi romaani kõrvutatud Hermann Hesse, Franz Kafka, Lewis Carrolli ja Samuel Becketti teostega.