„Kirjutamise nauding ei peitu loos, mida ma kirjutan, vaid muusikas, mis neist sõnadest sünnib.” - Truman Capote
1940ndate New York. Linn, kus tormilised kokteilipeod kestavad läbi öö ja võivad parimal juhul lõppeda hommikueinega maailma kõige luksuslikumas juveeliäris Tiffany juures. Mõistagi ei oota ilusad tüdrukud neile olengutele Holly Golightlyt – tüdrukut, keda ajavad taga nii mafioosod, elumeestest miljonärid kui ka algajad kirjanikud. Holly Golightly on habras suure suu ja nipsninaga iludus, seiklejast lapsnaine, kes hõljub kergelt läbi elu, jättes endast maha murtud südamed.
“Sõbrale ma auku ei kaeva. Isegi siis mitte, kui tõestatakse, et ta on terve nunnakloostri ära mürgitanud. Mina mõõdan inimesi selle järgi, kuidas nad minusse suhtuvad.” See on Holly lihtne elufilosoofia, mis oma hoogsa elunautimise ja moodsa pahelisusega on korduvalt ainest pakkunud ka popkultuurile.
1961. aastal linastus samanimeline film Audrey Hepburniga peaosas.
„Truman Capote on minu põlvkonna kõige täiuslikum kirjanik.” – Norman Mailer
„Mr Bell, ärge teie küll hakake metslooma armastama,” soovitas Holly. „See Doci viga oligi, et tema hakkas. Kogu aeg tõi metsloomi koju. Ükskord murtud tiivaga kulli. Teinekord täiskasvanud ilvese, kellel jalg haige. Aga oma südant ei tohi sa metsloomale anda: sa annad südame talle ja tema saab tugevaks. Lõpuks on ta nii tugev, et jõuab metsa joosta. Või puu otsa lennata. Ja siis kõrgema puu otsa. Ja siis taevasse. Nii te lõpetate, Mr Bell. Kui hakkate metslooma armastama. Lõpetate nii, et teie jääte taevasse vahtima.”
Joe Bell ütles mulle: „Ta on täis kui tina.”
„Enam-vähem,” jäi Holly nõusse. „Aga Doc sai minust aru. Ma seletasin talle nii hästi, kui ma mõistsin, ja tema sai aru. Me surusime kätt ja kaisutasime teineteist ja ta soovis mulle kõike head.” Holly vaatas kella. „Nüüd peaks ta juba Sinimägedes olema.”
„Millest ta üldse räägib?” küsis Joe Bell minult.
Holly tõstis klaasi. „Soovime ka Docile kõike head,” ütles ta ja lõi minuga kokku. „Kõike head, kallis Doc, ja usu mind: taevasse vahtida on parem kui taevas elada. Tühi ja sompus koht. Koht, kus on äikest ja kus kõik lakkab olemast.”