Peri ei oleks osanud uneski näha, et emaga poetänavale minnes ootab teda ees päev täis üllatusi. Tüdruk on lausa võlutud tuulelohest, mida ta mänguasjapoe vaateaknal märkab. Kodus on tal juba olemas punane, sinine, roheline, kollane ja isegi lilla, oranž ja roosa tuulelohe, aga see tuulelohe on teistsugune … Kirju, imeline, vikerkaare moodi … Peril on vaja veenda ema, saagu mis saab, et ta selle tuulelohe ostaks. Ehk võiks võlukepist natuke abi olla?
Tülin Kozikoğlu lugu jutustab pilklikul toonil ning humoorikalt soovidest ja vajadustest, ostmisest ja ületarbimisest.
„See on väike tüdruk Peri.
Ja see on kepp, millel on võluvägi!
Kui ema ei täida Peri soove,
viibutab tüdruk kiiresti võlukeppi –
kõigepealt paremale, siis vasakule,
üles ja alla.
Nii võib kõik pöörduda ühe hetkega tagurpidi,
et asjad oleksid Peri meele järele.“