Raamat võtab valikuliselt kokku ühe osa Rein Veidemanni elutööst kultuuripublitsistina, aastatel 2000–2022 perioodikas või kogumikes ilmunud raamatuarvustused, kirjanike loomingulised portreed, aga ka pühenduskõned, ettekanded ja järelehüüded. Kirjanduskriitikuna astus Rein Veidemann eesti kirjandusväljale 1973. aastal ajakirjas Looming, arvustades aasta varem ilmunud Valmar Adamsi luule- ja mõtteloodete kogu „Nooruse tolmunud kuld”. Nõnda tähistab siinne teos poolt sajandit autori elus, mille kestel ta on järjepidevalt tegutsenud eesti kirjanduse vaatleja, kommenteerija ning uurijana, aga ka aastatel 2000–2005 Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse dotsendi ja professorina ning 2005–2015 Tallinna Ülikoolis professorina kirjanduseriala üliõpilasi õpetades. „Võin enda kohta öelda, et olen paljude eesti kirjanike ja kirjandusteadlaste kaasteeline, olgu siis nendega meile antud ühist eluaega vahetult jagades, või juba lahkunute loomingu kaudu. Kõigis etteastetes on saatnud mind hool, et eesti kirjakultuur ei katkeks. Sest see tähendaks ka meie rahvusena olemise lõppu. Nõnda teenib seegi kogumik järjel püsimist, taotledes olla sedasama, mis järjehoidja raamatus, kohas, kus lugemine pooleli jäi. Et seejärel jätkuda.” Rein Veidemann