Ainult see, et sa tundud endale tavalisena, ei tähenda, et sa ei oleks kellegi teise jaoks eriline.
Kuuekümne kahe aastane Elsie teab, mis talle meeldib. Kreemiküpsised kell neli, tuhande tükiga pusled, tema luuderohtu täis kasvanud lavendli järele lõhnav aed.
Kümneaastane Billy veedaks oma laupäevad parema meelega palli tagudes või televiisorit vaadates või õigupoolest mida tahes muud tehes, kui toriseva naabri Elsie järelevalve all kreemiküpsiseid süües.
Kui oleks nende teha, siis ei teeks nad teineteisega mingit tegemist. Kahjuks ei saa aga valida, kelle kõrvale elama satud.
Ent inimestes on alati peidus rohkem, kui silmaga näha…
Elsie ei tea, et Billy kardab nüüd kooli minna ega seda, miks Billy ema poisi keset ööd kiire raputusega üles äratas, kotid juba pakitud, valmis oma kodust põgenema.
Billy ei tea, et roostes punane toos, mille ta Elsie armastatud aiast mahamaetuna leiab, on nagu tiksuv kellapomm, mis ainult ootab plahvatamist, et naise hoolikalt korraldatud elu pea peale pöörata. Ja kui Billy selle üles kaevab, toob ta päevavalgele saladuse, mis on seal lebanud kakskümmend kaheksa aastat…
See liigutav lugu on kõigile, kes on kunagi tundnud üksindusepistet või muretsenud, et nende murtud süda ei pruugi enam kunagi endist kuju võtta.