Raamatus ei lahata detailselt ülimalt salajast, riskantset, täis ohtusid Seltsimees Majori KGB operatiivtööd, ei nimeta tema teenistusobjektide nimesid, olgu need siis Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tartu Riiklik Ülikool, Kultuuriministeerium, Haridusministeerium ja teised enam ohtlikud rahvavaenulikud objektid. Ei tooda ära ka agentide perekonnanimesid, keda Seltsimees Major värbas. Võib-olla ehk mõnikord tuuakse ära agendinimi või pseudonüüm – onu Vasja, spioon Ivan, Paadunud Kommunisti Järglane... Ei märgita ära ka Balti jaama vagunisaatja nime, kellelt Seltsimees Major tripperi sai. Samas tuuakse esile rida seltsimehi, kellega koos Seltsimees Major töötas, kellega oli lähedalt tuttav või kellega koos viina jõi, näiteks Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimesed sekretärid Ivan Käbin ja Karl Vaino ning Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Artur Vader. Samuti peatub raamatu autor Seltsimees Majori kõige meeldejäävamatel juhtumitel – Viru hotellis litsides käimised ja muud kohtumised huvitavate inimestega.