Aeg ei mängi rolli ajatute inimeste elus. Vanemametnik Ingomar seevastu jäi vanemaks iga päeva ja minutiga. Ingomar oli haige ja adekvaatse ühiskonnaliikmena ta jalgu alla ei saanudki. Ilma tõde varjamata olgu öeldud, et haige inimene esineb selles kannatusega õilistatud loos kahes rollis ja kannatab neis mõlemas. Lugu on igav neile, kes hindavad karakterit. Ingomar, kui keskne tegelane, ilmutab end oma viimasel elunädalal mitte karismaatilise ja kahvatuna. Naiivne narratiivijupike areneb rüütlikultuuri kõnnumaal. Loo keskmes on narkomaan. Kriitiline küsimus, kas Ingomar tehti tankistiks või hakkas ta selleks ise, saab pooliku vastuse. Ingomari jaoks on see üheks lüngaks teiste lünkade hulgas, mis moodustavad tema vähelineaarse eluvõrrandi. Teadmine, et Ingomari tagantjärele „kaheksateistkümnendana” meenutama jäädi, annab selge vihje, et selles loos on oma osa mängida ka numbrimaagial ja avalikul arvamusel. Teisiti ei olekski mõeldav. Loo tõsiseltvõetavus tugineb ajaloolisele korduvusele. Nekroloog 16. peatükis palju põdenud inimesele.