Üks armastatumaid saksakeelseid luuletajaid Rainer Maria Rilke (1875–1926), kuulus üksiklane, ütleb ühes kirjas: „Ma kuulun nende vanamoeliste inimeste hulka, kes peavad kirja veel suhtlemisvahendiks, kõige ilusamaks ja külluslikumaks.“ Ta pühendas korrespondentsile palju aega ja energiat ning pidas laiaulatuslikku kirjavahetust oma ajastu suurkujudega. Aeg-ajalt vastas ta aga ka noortele austajatele ja sellest võis kujuneda aastatepikkune kirjavahetus. Siin ilmuvadki kaks kõige hõrgumat, loetumat ja tõlgitumat viimati nimetatud kirjaseeriaist.
„Kirjad noorele luuletajale“, mille tõlge ilmus esimest korda Loomingu Raamatukogus 1995. aastal, koondab kümme kirja aastatest 1903–1908, milles juba kogenud noor poeet annab nõu verinoorele kirjutajale, kes õpib, nagu Rilkegi aastaid varem, kadettide koolis ega ole veel selgeks mõelnud, millist teed elus käia – ohvritseri või luuletaja oma. Rilke soovitused jäävad ettevaatlikuks, sest „tegelikult, ja just kõige tõsisemates ja tähtsamates asjades, oleme kirjeldamatult üksi, ning selleks, et keegi saaks teisele nõu anda või koguni teist aidata, peab palju juhtuma, peab palju õnnestuma“. Soovimata algaja kirjutaja indu lämmatada, aga seda ka mitte liigselt õhutada, leiab siit kirjadest tõepoolest soovitusi sõnade seadmiseks, aga enam annavad need aimu Rilke ainulaadsest maailmatunnetusest.
Nii nagu kunagi noor luuletaja, kirjutas ka üks noor naine pärast Rilke luulest lohutuse leidmist kogenud luuletajale ja küsis raskel ajal juhatust eluga toimetulekuks. Esimese maailmasõja eest Šveitsi eksiili läinud Rilke vastaski talle ning sellest algas nende viis aastat (1919–1924) kestnud kirjavahetus, millest mõlemad said hingepidet ja mis 1930 avaldati pealkirja all „Kirjad noorele naisele“. Need kirjad ilmuvad eesti keeles esimest korda.
Raamatut saadab tõlkija Tiiu Relve ulatuslik järelsõna, mis tutvustab kirjasaajaid ning avab kirjade tausta.